Proovisin täita oma unistusi ja põrusin täielikult

#1
Kuna jutt on küllaltki pikk ja puudutab mitut teemat, siis loodan, et siiski valisin õige koha kuhu kirjutada.

Alates lasteaiast olin ma soovinud saada veoautojuhiks. Ma ei tea kust see pisik tuli aga ma teadsin, et ma tahan saada autojuhiks.
Lõpuks kui olin saanud 16 otsustasin minna kutsekooli autojuhi eriala õppima. See siiski oli siiani minu unistuste amet, nii naljakas kui see ka poleks.
Kui üks aasta oli koolis käidud siis leidsin omale ka tüdruku, kellega astusime suhtesse. Elu oli nagu lill, sul on tüdruk, varsti saad oma unistused ellu viia jne.
Lõpuks kui lõpetasin kooli, sain asuda tööle. Ma olin mega õnnelik enda üle, et lõpuks ometi ma saan teha seda mida olen terve elu soovinud.
Kõik oli nagu enam vähem välja arvatud see suhe. Selleks ajaks olin ma suhtes olnud 2 aastat ja olime juba kokku kolinud, kuna sain enamvähem palka ja miks mitte omaette elada. Aga tüdrukul jäi teine kursus pooleli ja seks meil ei edenenud. Kohe üldse mitte, nimelt oli parneril mega valus, kui hakkasin sisenema niiet 1-1,5cm oli lagi mis sisse läks. Noo okei, mõtlesin, et küll asjad laabuvad ja saame kõik ilusti toimima.
Kui olime 3 aastat suhtes olnud ja mina juba 1 aasta eesti siseselt auto juht olnud, polnud mitte midagi muutunud, tüdruk koolis ei käinud, tööl ei käinud, seksida siiani ei saanud, toad olid koristamata, süüa ei teinud. Sisuliselt istus ta kodus internetis ja muud ei midagi ning kuulsin erinevaid põhjuseid miks ta ei ole umbes midagi teha saanud jne.
Pool aastat hiljem hakkas mul Eesti tööpeal tööga kesiseks minema ja palgad kannatama. Otsustasin minna Euroopa vahet sõitma, saab ilma näha, omi mõtteid mõelda ja kodust eemale, kus nii kui nii midagi positiivset polnud. Tüdruk kodus valetas näkku, et kõik on korras ja käib koolis, mis oli ilmselge vale ning see tuli lõpuks välja.
Euroopas ka asjad ei edenenud kohe mitte kuidagi, üks jama ajas teist taga, mis ei olenenud üldse minust.
Probleemid nii kodus kui tööl hakkasid üle pea kasvama ja olin lõpuks päris süngetes kohtades, teoreetiliselt tahtsin ma endale lõpu teha. Tundsin seeaeg ennast üksi oma murede ja asjadega, ma ju ise valisin sellise elu ja kellele ma ikka kurtma lähen. Mind hoidis maapeal veel ainukene inimene ja see oli minu väike õde kes on 9 aastane. Meenutused sellest, kui leidsin kord elus aega talle kooli järgi minna ja ta säras nagu printsess, et suur vend tuli järgi. See üks ainus mälestus hoidis veel hinge sees.
Ma teadsin, et see asi ei saa enam jätkuda, lõpuks oskasin helistada ainult emale. Sõpru mul polnud enam, kuna mul polnud aega oma elu elada (nii Eesti kui euroopa töö peal) hea kui leidsin aega juuksurissegi minna. Rääkisin talle mure ära ja veel mitu nädalat Me mõtlesime, et mis saab.
Lõpuks otsustasin ära, et mulle aitab, ma ei suuda enam, tulin eelviimasest reisist koju, lõpetasin tüdrukuga suhte ära, sest 3 aastat olid ainult probleemid kooliga, seksiga jne ja need asjad ei muutunud. Ma andsin alla. Ma olin juba piisavalt lootnud ja uusi võimalusi andnud. Ma tahtsin, et see asi saaks toimima aga ma ei näinud teisepoolt mitte mingisugust pingutust. Nii ma lõpetasingi 4 aastat kestnud suhte, kus puudus seks ja kõik muu. Ma tahan täisväärtuslikku suhet, tahan kunagi lapsi ja oma pere luua, mitte elulõpuni toita kedagi, kes lihtsalt vedeleb voodis.
Kuna selle 2 aastaga mis ma tööd olin teinud olid minu eluväärtused nii palju muutunud. Ma soovisin ka oma elu elada, leida omale see õige naine, kes suudab mind õnnelikuks teha ja kunagi ka pere luua, olla oma naisele toeks ja lastele isaks. Ma tean mis tunne on ilma isata üles kasvada, samuti kasvab ka minu õde, tahan ka õele olemas olla, ta vajab seda. Seega panin ma ka tööle lahkumis avalduse.

Nüüdseks olen ma viimased 2 nädalat üksi pesas, mille üürisin 2 aastat tagasi. Mais kolin ema juurde tagasi ja soovin muuta oma elu täielikult. Ma tean, et olen võimeline paremaks, mul on hea pea, alati on olnud.
Varsti on sõjaväe arstlik komisjon, siiani pole välja mõelnud, mida õppima minna, kutsekas ei jõudnud riiklike eksameid läbida, puhtalt ajapuuduse tõttu.

Tunnen, et olen lihtsalt oma elu raisanud täiesti mõtetu jama peale, saavutanud pole mitte midagi, ei tea mida oma eluga edasi teha. Siiani pean ennast süütuks, vaevalt 1-1,5cm tussut ja blowjobid mida kunagi lõpuni ei viidud miskit loevad. Tunnen, et olen ajast maha jäänud nii igas asjas.

Plaanin veel minna lähiajal karjäärinõustaja juurde viimaste rahade eest mis mul veel alles on, ehk oskavad miskit soovitada.

Praegu võitlen ise enda emotsioonidega, sugutungiga(mis on terve elu suur olnud), teadmatuse, kannatamatuse ja negatiivsete mõtetega.

Ei tea mida teha ja kuhu pöörduda.

21 aastane noormees

Re: Proovisin täita oma unistusi ja põrusin täielikult

#3
Esimene põrumine õpetab vähe, teine juba rohkem, kolmas veel rohkem. Elus tuleb ette mõõna perioode. Oma pere(vanemad, õed-vennad, sugulased) on põhiline, kes toetab. Sõpru tekib, aja jooksul, ka töö juures.
Üks samm korraga. Kuna Sa oled arstlikus komisjonis ja on võimalus aega teenida, siis soovitan ka seda proovida. Seal ei jagu palju vaba aega, kuid seda on piisavalt, et puhata ja edasist suunda valida.
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.
Vasta

Mine “Minu elu mõtte otsingud”