Nii ükskõik on, tahan muud.

#1
Ma ei tea, kas sai õige teema alla, aga ehk.

Ma ei tea enam, mille nimel elada. Raske on olla. Ma ei suuda sellest ka kellegagi rääkida. Teistega räägin nende probleemidest koguaeg ja aitan neid, aga mul on tunne, et neil on minu probleemidest ükskõik ja ma kardan pinda käia. Tunnen end üksi. Ema sõimab mind päevad läbi värdjaks ja sitapeaks. Ei taha kodus olla. Tahaks koolis olla, aga seal ka enam mitte. Üks inimene teeb mulle nii haiget. Ta on mu parim sõber, aga ma armastan teda. Ma ei saa temaga enda tunnetest rääkida ja ma tean, et ta armastab kedagi teist. Me räägime etmast tihti ja nende probleemidest ja ma aitan teda, kuigi talle neid naerunägusid saata samal hetkel kui nutan, on nii valus. Ma ei saa üle ja ma ei saa ka talle rääkida. Olen täiesti üksi. Kõike teised sõbrad on maha mängitud vms. Ma ei näe tulevikku ega väljapääsu. Ei tea mida tahan. Tean vaid keda tahan, aga see on mu saladus. Olen selle koorma all kinni. Ei oska kirjeldada seda tühjust ja vaid iseendale elamist.

Re: Nii ükskõik on, tahan muud.

#8
mul oli sama asi, mulle hakkas ka mu parim sõber meeldima, rääkisin talle enda tunnetest, aga tema seda sama minu vastu ei tundnud mida mina tema vastu, siis oli küll natuke awkward tunne, aga nüd on kõik korras ja me parimad sõbrad edasi.

Ühesõnaga tahan öelda, et kui sa tahad rääkida räägi, aga kui sa pole valmis siis oota veel :D
Suletud

Mine “Minu elu mõtte otsingud”