Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#1
Tere. Ei teagi kas see siia teemasse läheb, kui ei lähe siis palun tõske ümber sobivamasse.
Värk selline, et viimasel ajal, no tglt mitte viimasel ajalt ainult, juba oma 5 aastat olen olnud selles, et tunne, et midagi ei ole head tulemas eriti, midagi ei hoia mind eriti enam siin,jne.
Viimsel ajal , aga on kõik suhted nii sassis, eriti Merlega(ema peaks olema vms, ei ütle ema enam talle) kes ma ei saagi enam öelda millega täpselt, vb oma jonnakusega, oma ütlemistega, oma pessimismiga on minusse veelgi suurema augu teinud, nind see auk süveneb, ei soovi temaga enam suhtleda, ja ei olegi temaga enam 2 nädalat rääkinud, kuna saana ru , et probleem on ka minus, aga suuremsu osa on temas, ja ta ei tunnista seda+ ta joob ka... Ma lihtsalt ei tea enam miks kõik nii on ja läheb..
Main ära , et olen 15.a(t) ja selline psühholoogiline inimene, mis teistele toob väga palju kasu, aga endale on nagu needus kaelas. Ma olen muidu tohtult suhtlev ja seltsiv, julge, aktiivne jne. inimene, kuid tunnen, et mul on puudu midagi. Elan koos vanematega, käin 9-das, on sõpru ja palju tutvusi, kuid jh armastusega pole kunagi veadnd, poisid hoiavad suhteliselt eemale sessuhtes ja ega ma vanematelt ja vendadelt seda kah pole saand, kui isegi tuleks mu ellu armastus mida tohutult sooviks, ei oskaks ma armastada, sest nagu öeldakse , ei sa anda seda mida sa elaes ise pole tundund jne.Ma ei oskaks armastada, sest kuigi ma olen üks avatumaid ja julgemaid inimesi üldse,ei suuda ma inimesi täitsa usalda, lihtsalt kardan, et mind reedetakse, ei saada aru, naerdakse välja, isoleeritkse kõigest, et trambitakse ära. Olin ma väiksena tohutult arg, kartsin inimesi, olen sellest üle saand, kuid paistab , et pole jällegi saand. Probleemi ma enam ei oska sõnastada. Lihtsalt tunnen, end tohutult üksikuna, kurvana, lihtsalt ühte suurde auku uppumas, ma olen ka suht selinne vaimne inimene, kuna peres enam-vähem kõik sellised, olen kujunend selleks. Olen uurinud hiromantia e.käelugemist, psühholoogiat, inimese käitumist, iseloomu, väliste tunnuseid(kuidas aidata jne), numeroloogiat vms. Seal on põhimõtteliselt kirjas kokkuvõtlikult, et mu elu eesmäkr on õppida armastust, (mida ma nagu ple eriti kogendki), ja et ma pean end ise aidama, ükskõik kui suures jama olen, ei tule teised mulle appi, vaid ianult ise, et see olla mu saatus vms. See teeb nii kurvaks. Vahel soovin , et see kõik lõppeks, kiire surmaga, saaks ära siit, kuhugi paremasse kohta. Kodu on nii negatiivne, kuid mujale pole minna, teised ei saa must aru.....Praegu nutan seda kirjutades, ei teagi miks.. Samas kui ma olen nagu teised ütlevad minu kohta - optimism ise, aitaja, terapeut-psühholoog, aktivist, julgus, headus jne, ma okan tohutult paljusid asju ja olen hea neis, nt. hiljaaegu öeldi mulle ala (suusatamine) kohta, et teen seda hästi isegi väga, kuigi mulle see ei meeldi. Sain positiivsust juurde, ei saa öelda, et enesehinnagust, aga just tundest. Mulle meeldib teisi aidata, ja sellega olengi koguaeg end üleval hoidnud,ei suuda ma enam ainult teistele elada, viimastel päevadel erit veel. Ma tean et see kõlab vb nagu tiineka jutt jne, aga see pole seda., samas võite te arvata mida tahate, meil siiski sõnavabadus, ärge ainult sõimake. Ma arvan, et kogu storyt ma siia ei pane, tglt jätansuuremus osa mainimatta, aga lihtsalt loodan,e t siiski ka mulle midagi head tulevik toob ja armastust ja head perekonda(hoolivust), mida me kõik vajame. Pole seda mulle palju antud, ja ei ta<ha ka viriseda, aga lihtsalt, kõik tundub nii tume ja ikka nutman, mida paganat. :D :cry: .. :D :lol: :( . Ma nii fcking emotsonaalne, ohh... sry.. Et siis, mida ma peaks tegema, et ...lihtsalt paremaks läheks.,. Ärge öelge, et võta ette uus hobi, mine välja, räägi sõpradega, tee midagi, sest ma ei oska, ei oska ma ütlen...::/ :( :o :shock: :? :lol: :? :cry: :lol: jälle üli emotsonaalne... Loodan, et siin maailmas on keegi , kes äkki on samas siesus ja saaks aidata mind, kuna ma ei usu empaatiasse, kellegil pole see nii arened, ss inimesed, kelle pole minuga midagi ühist, tunnetes jne. ärge proovigegi aidata, ei usu sellesse lihtsalt.. omg(hetkel isegi natuke kahetsene, et selle siia kirjutasin)...Aa ja kui keegi peaks mingit ennustajat(kedagi kelle ennustusi saab tõepähä võtta)ss kuidagi aidakse(suunake, kes ei maksa ka nii palju paluks,,,,Loodan, et keegigi viitsib selle romaani läbi lugeda, ja oma kogemuste põhjal mind aidata/suunata. Aitähh..(vabandan tohutult halva eesti keele eest ) :cry: :(

Re: Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#4
Ma olen peaaegu samas olukorras (lugesin teksti läbi) ainult pere on normaalne. ma tunnen et mul ei ole siin kohta ja olen üli õnnetu ja kogu aja mõtlen lihtsalt asju välja.Ma soovitan et ürita leida keegi keda armastada (ma ei tunne end armastatuna aga suudan armastada) kasvõi mõni sugulane või sõber keda usaldad. ja see et kui ei ole armastust kogenud siis ei suuda armastada on jamps kõik suudavad armastada isegi ka kõige õnnetumad või kurjemad inimesed.

Re: Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#6
ma loodan, et sa käid veel siin foorumis :D:D:D ja loed seda, mis ma kirjutan sulle :)
seda sinu romaani lugedes oli mul tunne nagu loeksin iseendast. inimesed ütlevad minu kohta ka, et ma teen nende tuju heaks jne. ja tõesti, ma tahan ka aidata teisi ja ma ei taha kellegagi tülli minna ega haiget teha neile, aga ühel hetkel sain ma aru, et midagi on valesti. mul sai kõrini sellest, et mina pean nende jaoks alati olemas olema, isegi siis, kui mul on s*** tuju, aga nemad minu jaoks pole... ja nüüd ma otsustasin, et ma hakkan rohkem iseenda peale mõtlema ja tegema seda, mis mulle on kasulik ja hea. mina ja ilmselt ka sina, olen kogu aeg ainult andnud, aga vastu pole saanud eriti midagi. sellepärast ongi selline tühi tunne.
ja mul on ka tunne, et keegi ei mõista mind. mingeid erilisi südamesõbrannasid mul ka pole ja need paar tükki, kes olid, on endale poisi leidnud või on neil lihtsalt muud teha kui minu kurtmist kuulata. ma tunnen ka ennast üksi ja ilmselt lähiajal mingit suhet ei tule...
kui minul on tõesti kehv tuju, siis ma tavaliselt kuulan oma lemmikmuusikat. proovi, äkki aitab sind ka. siis ma pean veel päevikut, sest see aitab ennast paremini mõista ja olukorda analüüsida. ja kuna mul pm sõpru pole, siis see on ka võimalus ennast nö tühjaks rääkida. suvel kui rohkem aega on, siis ma loen raamatuid, et oma mõtteid mujale juhtida sellest, et samal ajal kui teised kuskil rannas oma poisiga vedelevad, olen mina üksi kodus ja nutan patja. anyway, mulle nagunii ei meeldi rannas käia, niiet vahet pole.
ma loodan, et sa said siit mingit abi ja tea, et sa ei ole üksi ;););)

Re: Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#8
Tsau tüdruk!
Ma tahaksin sulle kiitust selle eest anda, et sa aitad teisi. Ära mingil juhul seda harjumust muuda nagu keegi soovitas. See on tohutult vajalik oskus.
Armastuse koha pealt sa ütlesid, et sa ei teagi kas sa oskad armastada. Inimene on kõigist metsaloomadest targem ja kogu sinu vajaminev varustus edukaks eluks on juba kaasas. Sa oskad kindlasti ka seda kui tuleb õige hetk. Kui sa endale ütled et ei oska, siis sa ei oskagi. Sa pead ENNAST veenma et sa oskad ja kuidas? Korduva mõtetes korrutamisega ja seda siiralt! See on teaduslikult kinnitatud. Ma võin sulle seletada seda mõni teinekord. Kõigepealt sa pead ise ennast veenma, et sa oskad armastada.
Sinu ema pessimism? Igakord kui ta midagi jälle pessimistlikku ütleb, suru positiivsus vastu. Positiivsus meelitab positiivsust. Negatiivne negatiivset. Tema mõjutab hetkel sind negatiivsusega. Ma ütlen kohe ära, inimene on võimeline muutuma. See on muidugi pikaajaline protsess või peab juhtuma midagi väga sellist, mis emotsionaalsel tasandil on lihtsalt nii võimas, et kiirendab seda protsessi. Näiteks inimesed kes ootamatult on ellu jäänud mingi õnnetuse, muutunud kardinaalselt positiivseks elunautijaks või jälle masendunud inimeseks. Neid positiivseid motiive on ka muidugi nagu armastus ja teised toredad asjad.
Okei, mida ma soovitan:
Iga hommiku, peale lõunat ja enne magamaminekut sisenda enda mõtetes ainult positiivseid asju ja mida sa ihaldad, USKUDES SEDA! Võhiklikus ja mitte siiralt tegemine hävitab asja mõtte. Selle kohta öeldakse, Whatever the mind of man can conceive and believe, it can achieve.
If you say you’re worthy, you are. If you say you’re not worthy, you’re not. Either way you will live into your story.
T Harv Eker

Re: Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#9
Külaline kirjutas:Tere. Ei teagi kas see siia teemasse läheb, kui ei lähe siis palun tõske ümber sobivamasse.
Värk selline, et viimasel ajal, no tglt mitte viimasel ajalt ainult, juba oma 5 aastat olen olnud selles, et tunne, et midagi ei ole head tulemas eriti, midagi ei hoia mind eriti enam siin,jne.
Viimsel ajal , aga on kõik suhted nii sassis, eriti Merlega(ema peaks olema vms, ei ütle ema enam talle) kes ma ei saagi enam öelda millega täpselt, vb oma jonnakusega, oma ütlemistega, oma pessimismiga on minusse veelgi suurema augu teinud, nind see auk süveneb, ei soovi temaga enam suhtleda, ja ei olegi temaga enam 2 nädalat rääkinud, kuna saana ru , et probleem on ka minus, aga suuremsu osa on temas, ja ta ei tunnista seda+ ta joob ka... Ma lihtsalt ei tea enam miks kõik nii on ja läheb..
Main ära , et olen 15.a(t) ja selline psühholoogiline inimene, mis teistele toob väga palju kasu, aga endale on nagu needus kaelas. Ma olen muidu tohtult suhtlev ja seltsiv, julge, aktiivne jne. inimene, kuid tunnen, et mul on puudu midagi. Elan koos vanematega, käin 9-das, on sõpru ja palju tutvusi, kuid jh armastusega pole kunagi veadnd, poisid hoiavad suhteliselt eemale sessuhtes ja ega ma vanematelt ja vendadelt seda kah pole saand, kui isegi tuleks mu ellu armastus mida tohutult sooviks, ei oskaks ma armastada, sest nagu öeldakse , ei sa anda seda mida sa elaes ise pole tundund jne.Ma ei oskaks armastada, sest kuigi ma olen üks avatumaid ja julgemaid inimesi üldse,ei suuda ma inimesi täitsa usalda, lihtsalt kardan, et mind reedetakse, ei saada aru, naerdakse välja, isoleeritkse kõigest, et trambitakse ära. Olin ma väiksena tohutult arg, kartsin inimesi, olen sellest üle saand, kuid paistab , et pole jällegi saand. Probleemi ma enam ei oska sõnastada. Lihtsalt tunnen, end tohutult üksikuna, kurvana, lihtsalt ühte suurde auku uppumas, ma olen ka suht selinne vaimne inimene, kuna peres enam-vähem kõik sellised, olen kujunend selleks. Olen uurinud hiromantia e.käelugemist, psühholoogiat, inimese käitumist, iseloomu, väliste tunnuseid(kuidas aidata jne), numeroloogiat vms. Seal on põhimõtteliselt kirjas kokkuvõtlikult, et mu elu eesmäkr on õppida armastust, (mida ma nagu ple eriti kogendki), ja et ma pean end ise aidama, ükskõik kui suures jama olen, ei tule teised mulle appi, vaid ianult ise, et see olla mu saatus vms. See teeb nii kurvaks. Vahel soovin , et see kõik lõppeks, kiire surmaga, saaks ära siit, kuhugi paremasse kohta. Kodu on nii negatiivne, kuid mujale pole minna, teised ei saa must aru.....Praegu nutan seda kirjutades, ei teagi miks.. Samas kui ma olen nagu teised ütlevad minu kohta - optimism ise, aitaja, terapeut-psühholoog, aktivist, julgus, headus jne, ma okan tohutult paljusid asju ja olen hea neis, nt. hiljaaegu öeldi mulle ala (suusatamine) kohta, et teen seda hästi isegi väga, kuigi mulle see ei meeldi. Sain positiivsust juurde, ei saa öelda, et enesehinnagust, aga just tundest. Mulle meeldib teisi aidata, ja sellega olengi koguaeg end üleval hoidnud,ei suuda ma enam ainult teistele elada, viimastel päevadel erit veel. Ma tean et see kõlab vb nagu tiineka jutt jne, aga see pole seda., samas võite te arvata mida tahate, meil siiski sõnavabadus, ärge ainult sõimake. Ma arvan, et kogu storyt ma siia ei pane, tglt jätansuuremus osa mainimatta, aga lihtsalt loodan,e t siiski ka mulle midagi head tulevik toob ja armastust ja head perekonda(hoolivust), mida me kõik vajame. Pole seda mulle palju antud, ja ei ta<ha ka viriseda, aga lihtsalt, kõik tundub nii tume ja ikka nutman, mida paganat. :D :cry: .. :D :lol: :( . Ma nii fcking emotsonaalne, ohh... sry.. Et siis, mida ma peaks tegema, et ...lihtsalt paremaks läheks.,. Ärge öelge, et võta ette uus hobi, mine välja, räägi sõpradega, tee midagi, sest ma ei oska, ei oska ma ütlen...::/ :( :o :shock: :? :lol: :? :cry: :lol: jälle üli emotsonaalne... Loodan, et siin maailmas on keegi , kes äkki on samas siesus ja saaks aidata mind, kuna ma ei usu empaatiasse, kellegil pole see nii arened, ss inimesed, kelle pole minuga midagi ühist, tunnetes jne. ärge proovigegi aidata, ei usu sellesse lihtsalt.. omg(hetkel isegi natuke kahetsene, et selle siia kirjutasin)...Aa ja kui keegi peaks mingit ennustajat(kedagi kelle ennustusi saab tõepähä võtta)ss kuidagi aidakse(suunake, kes ei maksa ka nii palju paluks,,,,Loodan, et keegigi viitsib selle romaani läbi lugeda, ja oma kogemuste põhjal mind aidata/suunata. Aitähh..(vabandan tohutult halva eesti keele eest ) :cry: :(
Olen täpselt samas olukorras. TÄPSELT. Ja kõik mida ma teen on see, et vaatan filme, loen raamatuid, õpin palju, tegelen käsitööga ja üldse iseendaga. Ma ei tunne, et keegi võtaks mind kui tõelist sõpra ja ei suuda rääkida oma ühe (vist) tõelise sõbraga, sest mina armastan teda, tema mind mitte. Ma lihtsalt ei oska enam midagi teha, isegi ei viitsi. Üksi on kuidagi rahulik olla, iseendale.

Re: Ei oskagi pealkirja sellele romaanile panna.

#10
Ma ei saa kunagi väita, et tean, mida tunned, kuid mul on olnud sarnane olukord. Kui ma väiksem olin, olin ma paras nohik ja teistest palju erinev. Lapsed on väga õelad muuseas :S mul ei olnud ühtegi sõpra ja tegelikult olen ma siiamaani oma ema peale vihane, et ma sellises olukorras pidin olema. Igatahes, hetkel olen 13 ja arvan, et suhteliselt enesekindel. Mul on sõpru jne aga vot vastassugu hoiab eemale :D vahest olen liiga noor :)
Sulle võin soovitada, et mine näiteks mingisse trenni, ringi vms. sest ühised hobid ühendavad inimesi. Vahest leiad kellegi :)
Vasta

Mine “Minu elu mõtte otsingud”