Mõtetu maailm

#1
Mida teha, kui peaaegu mitte ükski asi huvi ei paku? Hommikul tõusen sellepärast, et on vaja kooli minna. Koolis käia on piin, õpitulemus ei huvita, peaasi et 3 kätte saan. Ees gümnaasiumi lõpetamine, aga eksamiteks õppida mingit motivatsiooni pole. Olgu, gümn lõpetatud, mida edasi? Kuhugi edasi ka ei viitsi minna, tööd ka mõtetu teha kui eesmärki pole.
Pole juba aastaid suutnud lõõgastuda ja vabalt elada saanud! Koguaeg mõtlen tulevastele päevadele, missugused probleemid ees ootavad ja jamad. Võibolla olen isekas, aga miks ei võiks 3. Maailmasõda tulla? Või lihtsalt maailmalõpp. Tegelikult hetkel ma ei soovi saada rikkaks, ei soovi omada uhket häärberi, ei soovi saada uhket autot, mobiili, telekat, arvutit, ei soovi saada kuulsaks. Soovin olla lihtsalt õnnelik! Kas seda on palju palutud? Oleks kena olla lind, lennata vabalt ja probleemidest prii. Saaks nautida kevadel looduse ärkamist ja sooja päikest. Tudida pehmes pesas kuni päike tõuseb...

Re: Mõtetu maailm

#2
Mul on sama asi, ainult et ma ei taha olla mingi lind. Gümnis oli mul täpselt sama asi, minimaalse pingutusega ajasin asjad läbi ning 3 oli kui 5+ minu jaoks. Oma kogemuste põhjal ütlen, et see läheb ainult hullemaks, seega valmistu. sul võib muidugi vedada ja leiad juhuse tahtel mingi eriala/ameti mis sulle sobib ja kus sa hea oled, aga kui sul igasugune motivatsioon ja tahtmine puudub, siis tõenäosus seda leida on väga väike. Ma ise peaks ka varsti reaalsusega silmitsi seisma ja tööd otsima ning valed ja vassimised vaiba alla pühkima, aga näed, ma ei suuda seda ja ei tea mida teha. Kui sa ettevaatlik pole siis läheb su olukord märkamatult palju halvemaks ajapikku.

Re: Mõtetu maailm

#3
Ma kahjuks ise ei suuda hetkel samastuda, sest mulle pakub näiteks maailma jälgimine väga suurt lõbu, aga ma aaaarvan, et mingi hetk kunagi oli mul midagi sarnast. Ma tean nüüd, et ma saan vastu pead selle pärast, et julgen välja tuua ühe seose - sa ütled, et sind ei huvita kool ja mitte miski ning hinded on selle pärast halvad, aga äkki on hoopis nii, et sind ei huvitagi miski (ehk sul on... masendus?) selle pärast, et sul on asjad nii halvasti hetkel. (no koolis näiteks. See ju on üsna masendav tõesti, kui pead iga päev mõtlema, et krat homme tuleb jälle mitu kahte juurde ja äkki ei venitagi kursust kolme välja) On see võimalik, või ei? Et... kui on selline võimalus, siis tuleks sul sellest ringist välja saada, aga ega see kerge ei ole. Kooliasjad võiksid korda üritada ajada või äkki kutsekooli minna? Miks seal gümnaasiumis olla, kui ülikooli minna ei taha? Aga no okei, ma ei tea, lihtsalt mõtlen omaette. Teoreetiliselt sa oled vaba ja võid muuta enda olukorda ju ning isegi kasvõi lihtsalt minema jalutada.
"Kes ilu ihkab, see otsib,
kes leiab, see laseb käest,
sest tõelist ei tuntagi ära,
vaid valet ei visata käest."

Re: Mõtetu maailm

#4
Selline suhtumine algas mul juba umbes 6-ndast klassist. Vahelduva eduga tänaseni välja. Mäletan aegu, kui koolis ei pidanud käima veel, elu oli täiesti muretu! Maailm tundus põnev koht, pidevalt sai uusi asju avastada ja teada. Lihtsad asjad pakkusid rõõmu ja tegid õnnelikuks. Aga nüüd tundub küll vastupidi. Milleks üldse rügada ja vaeva näha? Karjääri teha ja rikkaks saada? Pärast jääd niikuinii vanaks, kõik kohad haiged ja sured lihtsalt ära. Vaadake ise, kui palju elujooksul te õnnelikud olete olnud? pms koguaeg on vaja rabeleda mõtetult ja pärast ikka sured sama lollilt ära..

Re: Mõtetu maailm

#6
Idioot. kirjutas:Ma kahjuks ise ei suuda hetkel samastuda, sest mulle pakub näiteks maailma jälgimine väga suurt lõbu, aga ma aaaarvan, et mingi hetk kunagi oli mul midagi sarnast.
Sekundeerin. Väga huvitav om toda tsirkust vaadata.
Mustjas revolver sülgab veriseid kuule, mis õhus tarduvad ja hukutavad helevalgeid rahulinde. Ankruketil ei ole lõppu, millega laul algaks.

Re: Mõtetu maailm

#10
Electrofiil kirjutas:Vaadake ise, kui palju elujooksul te õnnelikud olete olnud? pms koguaeg on vaja rabeleda mõtetult ja pärast ikka sured sama lollilt ära..
Ma olen küll praeguse elu jooksul väga palju õnnelik olnud. Ei rabele ka mõttetult. Pärast kohustuslikku kooliprogrammi läbimist olen teinud asju, mida ma naudin ja mis meeldib.

Kui sa aga tahad vaba olla piiridest jms, siis maailmas on väga palju neid rändajaid, kes tõesti lihtsalt rändavad ringi jumalteabmisrahaeest ning elatuvad teiste lahkusest, tasudes kasvõi tööga vms. Kui sulle selline asi huvi pakuks, miks mitte oma suunda sinna seada? Ei pea ju sa oma elu looma reegli gümnaasium-ülikool-töö-pere-töö-vanadus-surm järgi.

Re: Mõtetu maailm

#11
Suhteliselt sama olukord endal. Elu on lihtsalt nii igavaks muutunud. Midagi eriti teha ei viitsi. Miski ei paku eriti pinget ja aina igavamaks läheb. Võiks ju minna peole, juua alkoholi ja teha misiganes aga järgmine päev on kõik jälle endine, kui mitte hullem.

oh nvm, ei viitsi edasi kirjutada xd
olen laisk -.-

Re: Mõtetu maailm

#12
True story, samas siiski kui veeta piisavalt aega väga hääde sõprade seltsis, siis see tunne lihtsalt ununeb ära, kuid pmst tean küll seda tunnet. Ise venitan samuti gümnat väga lebolt välja ja motivatsiooni pingutamiseks ka ei ole.
Küll aga siiski soovitan siiski asuda eraldi elama vanematest, juhul kui sa praegu elad siiski koos vanematega. Kuiv katse oleks näiteks ühiselamu kutsekas. Üldiselt see tunne, mis võib Sind vallata on väga võimas, vähemalt mul oli, kuid paraku igal tegevusel on ka omad halvad küljed, mida ei viitsi välja tuua.

Samas kui elada pohhuistina elu, drink & party and kadakas* siis ilmselt elu tundub taaskord huvitav, kuid oleneb samas karakterist, kellele sobib, kellele mitte.

Re: Mõtetu maailm

#13
tulles veel itivenna idee juurde, et võiks minna mööda maailma rändama.. selline asi aitab sul suure tõenäosusega end leida. sa hakkad asju hooopis teist moodi nägema, usu mind. sa näed, kui kirju on planeet Maa. su silmad avanevad. masendus võib vabalt kaduda. lihtsalt see minek võibki su elu täielikult muuta. kui tagasi tuled, on asjad hoopis teistmoodi.
ma tean, millest ma räägin. mõtle sellele.

Re: Mõtetu maailm

#17
Varsti on mu elus vist mingisugune haripunkt.
Kolmapäeval veeni läbilõikamine andis tõuke "abi" otsida. Käisin neljapäeval psühholoogi juures, ta soovitas reedel erakorralisele psühhiaatri vastuvõtule minna. Nii suur närv oli lihtsalt sees, et ma hommikul ei söönud põhimõtteliselt midagi. Koju jõudes selg närvipinges valutas, pea valutas, kõht valutas ja nii väsinud olin. Reedel igatahes läksin psühhiaatri juurde ja kirjutati antidepressandid välja. Seal käik oli ka masendavalt kurnav. Noh, hetkel igatahes on seis selline, et pole 5 päeva söögi-isu olnud, väga vähe söönud. Täna hommikul pool võileiba suutsin süüa, siis ajas iiveldama. Kõhus hakkas räigelt keerama närvidest. Mõtlesin ikka kooli minna, aga ukse juurde minnes saatsin selle mõtte kadakas* ja läksin magama uuesti. Ma ei suuda enam kooli minna, reaalselt. Imelikum kuumahood ka käivad. 3 tabletti antikaid olen võtnud, need teevad vist enesetunde veel halvemaks, ei tea.
Magan vist tuimalt nädal aega kodus ja unustan kooli üldse ära. Telefoni ka vist lülitan välja, et keegi ei saaks häirida.
Vasta

Mine “Minu elu mõtte otsingud”