Elu mõte.

#1
Milleks? Milleks me elame? - Me elame selleks, et iga päev ärgata teadmisega, et ma olen elus. Ma olen võimeline paljuks. Algav päev, mis toob elu. Kuidas see kujuneb, halvaks, heaks. Kõigest õpitakse. Ma ärkan selleks, et suveõhtutel istuda mere ääres, ihuüksi ja vaadata loojuvat päikest. Iga päev on lähemale omaenda surmale. Kõik, kõik saab ükskord otsa. Ma elan selleks, et vaadata aknast seda helesinist taevast ja kuldset päikest, mis paitab puude raagus oksi. Ma elan selleks, et külma ilmaga tunda oma põskedel külma ja vaadata lumehelbeid, mis ei sure iial. Nad küll muudavad oma kuju, kuid on elu lõpuni meiega, kas veena, jääna või lihtsalt lumehelvestena. Nad on nii lihtsad, kuid lihtsuses peitub ilu. Ilu, on see mis kaunistab inimest. Süda on see, mis iseloomustab inimest ja elu on see, mis hoiab inimest elus. Ma ärkan, et näha oma sõpru, kuulda nende naeru. Ise olles täiseti surmvaikselt. Ärkan selleks, et tunda elust rõõmu. Vigadest õppida ja elada oma elu. Paljud küsivad, mis on selle eesmärk? Eesmärk on see, et sa elad. Sa annad oma sõpradele tahtejõudu, aitab neid hädas ja kuulad neid. Muusika on asi, mille nimel elada. Paned käima laulu, see muudab su tuju. Seal on kirjas kõik, iseasi, kuidas keegi seda hindab. Meloodia, on asi, mis hoiab inimesi koos, põlvest põlve. Nutad selleks, et kaotada valu või näidata iseendale, kui nõrk sa tegelikult oled. Kuid sul on süda. Suur süda. Sa hoolid. Sa hoolid kõigest, mis liigutav ja mis elab. Kõigest, mis on elutu, kuid üritad sellesse elu panna. Kui inimene sureb, siis tema keha on kui väline kest. See muudab ennast. Kuid inimest ise ei muuda midagi, kui ta on enesekindel. Me sünnime selleks, et elada ja sureme selleks, et oma eesmärk täide viia ja puhata. Meie energia elab edasi, lähedastes. Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis. Õnne poole pürgijad on vahest need kõige viletsamad. Sa ei saa endale õnne, kui üritad seda iga hetk kätte saada. Sa pead elama. Ja kui elad, tuleb ühel hetkel ise õnn su juurde. Armastus, on hing, mis hoiab meid kõiki koos. See on kirjeldamatu tunne ja kirjeldamatu väärtus. Seda ei saagi seletada, iga inimene tunneb ise, mis see on. Igaüks isemoodi. Erinevalt. Ma armastan kõike, mis liigutab ja elab. Ma armastan loodust, raamatuid ja inimesi. Ma armastan oma sõpru, perekonda, ühiskonda. Loomi, linde- kõike. Vihkamine, vihkamine rikub anuma, milles seda hoitakse. Ma ei vihka kedagi, ma ei suuda. See on võimatu, vähemalt minu jaoks. Sõbrad. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi. Sõbrad muutuvad, vahetuvad, kuid nad annavad sulle midagi, mille nimel elada ja pingutada. Südamesõpru on vähe, kuid need on kõige tähtsamad. Nad panevad sind naeratama ja on sulle toeks, kui sul raske on. Nad hoolivad ja annaksid sinu nimel oma elu. Kui keegi annab sinu nimel oma elu, või on öelnud seda, siis pea seda meeles. Sulle on elu antud, sul on sõbrad, perekond. Selge taevas. Mitte ühtegi pilve. Ma lähen õue ja istun kiigul. Kuu paitab oma valgusega mu juukseid ja tuul puhub mulle elu sisse. See on ilus. Näen tähti, soovin. Soovin südamest, midagi head. Ma ei soovi asju, ma soovin elu mõtte täitumist. Kõik loodavad, et nende soovid täituvad. Vargad varastavad asju ja soovivad, et nad vehele ei jääks. Nende kahjuks saab kõik halb karistuse ja kõik, mis teed teisele, tuleb kunagi sulle endale tagasi. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu ei tapa, sa tapad ise elu... lihtsalt mõtlemisainet.

Allikas: http://www.pihi.net/?mid=39927

Postitust korrigeeritud (lisatud link).Admin.
Vasta

Mine “Minu elu mõtte otsingud”