Elu olematu mõte.

#1
Paber.
Pastakas.
Kritseldus nurgale. See tobe pastakas on tühi. Otsi uus.
Kritseldus nurgale. Töövalmis.
Mida kirjutada? Pole kunagi saatnud kirja. Ei saada ka nüüd. Lihtsalt kirjutad ja jätad selle endast maha. Muud ei midagi.
Teha oma elust justkui lühikokkuvõte?
Pühendada lõikude kaupa inimestele kellest kunagi hoolinud?
Vaata, nagu see poiss lasteaias, kes väitis, et sa olid talle jala ette pannud kuigi see oli vaid vale. Tegelikult oli ta ju täitsa tore. Esimest korda arvasid, et oled tõepoolest armunud.
Sa pole tegelikult kunagi armunud olnud. Kerge kiindumus. Korra sa arvasid, et midagi hämmastavat on juhtunud, aga sind jäetakse ikka ja jälle. Ikka ja jälle. Ikka ja jälle.

Ei tohi unustada perekonda.
Veidi irooniat. ''Tere isa ja ema. Teie kasvatusmeetodid ei kandnud vilja nagu näha. Ha ha. Oh vabandust. Mis kasvatusmeetodid? Mind kasvatas elu, sest teil ei olnud tahtmist. ''
Nad ei mõistaks. Nad ei teagi, et minus on irooniline külg. Keegi ei tea.
Ma olen selleks liiga võlts.
Kas jääda oma võlts-imidži juurde või ei.. See on keeruline küsimus.
Aga ma ei vaeva sellega oma pead. Ma olengi liiga noor, et teada kes ma tegelikult olen.
Tegelikkus pole veel minuni jõudnud. Paberilipik on kasutu.
Unustasin mainida, et kogu see jutt pidi saama kirjutatud hoopis siia.
Lõpuks teevad nad kõik sulle haiget,
pead hoolega valima kes seda valu väärt on.

Re: Elu olematu mõte.

#2
Tead mis?
Forget about it.
Väike annus pohhuismi iseenese suhtes on igati positiivne.

Sa elad enda jaoks aga selle tegemiseks pead samas ka enda unustama.

Ja lihtsalt hakka tajusid taga ajama ja kogemusi tunnetama ja inimesi jälgima ja üldse maailma vaatama läbi klaasist maja.

See on tegelikult nii kerge et see üldiselt ei tule pähe lihtsalt.

Taoism ruulib.
Vasta

Mine “Minu elu mõtte otsingud”