Lapsepõlv (Kelleks saada?)

#1
kui te olite äästi väikesed, siis kellex tahcite saada ja mix?
kas olete mõelnud kunagi hakata tegelema sama ametiga, millega on tegeleb/on tegelend mõni teie lapsevanem v sugulane?



mul endal sedasi, et nagu kõik väikesed poisid ikka minu ajal, tahcin ka mina saada astronaudix :wink:...tundus ästi uvitav olevat...selline piisavalt ebareaalne ja vaffa unistusteamet... 8) :D
Lonely Tears From Heaven And Heart Are Only Here To Break Us A Part

ametid

#2
hmm väiksena( päris väiksena, umbes siis kui 5- 6.a olin) tahtsin saada juuksuriks, kui käisin algklassides tahtsin hambaarstiks saada. Vahepeal tahtsin minagi kosmonaudiks saada. See oli siis kui käisin 5 ja 6. klassis aga mõte sellest tundus väge emareaalne. Eelmine aasta tekkis mõte, et võiks sõjaväeohvitseriks või lihtsalt sõduriks hakata. Selle poole ma vist kaldungi. Politseiniku ja piirivalvuri ametid kõlbavad ka. Ausalt öeldes ma käin 9. klassis ja ei tea õieti kelleks ma tahan saada. :roll:
Elu on ILUS!

ning veel

#3
Kosmonaudiks tahaks ikka veel aga see tundub väge ebareaalne ja ma olen sellest mõttest loobunud. Neid ameteid ma pidada ei tahaks mida mu vanemad peavad, lihtsalt need ei sobi/ ei meeldi mulle. Nimelt mu emal õmbleja haridus ja prääga on kodune ja isa töötab RMK's metsnikuna aga tal on metsavahi haridus. Aga prääga metsavahte enam ei ole
Elu on ILUS!

#4
ma taax üleülce mingix IT-specix akata v siis mingix ärijuhux vmt...

a kui palju on kellegi arvates seotud õppimine sellega, mis ametiga akkataxe tulevikus tegelema ja kuidas see seotud on :wink: ?
Lonely Tears From Heaven And Heart Are Only Here To Break Us A Part

#7
mul on unistus-- koreograafia....juba päris varajasest noorusest... praegu tegelen ka sellega! see on ainus asi mis mind veel aitab elus püsida ja pretty much annab mu elule m6tte....muidugi on veel kunst muusika fotograafia luule extream.... lahutamatu osa minu elust... see moodustab kui terviku ja see on imeline.... k6ik mu tunded seest mida saan v2lja elada...
i live through you. tuo look through me!

#8
hmm.mina ise kui olin umbes kah 5 aastane siis tahtsin tohutult poe omanikuks saada.ei kujuta ette miks.igatahes tahtsin mingit väikest poodi omada.vahepeal oli kah mingi juuksuri buum..siis tahtsin kunstnikuks saada.aga umbes millegi sarnasega tahaks tegeleda kül.fotograafia tõmbab..ja filosoofia.aga praegul veel tegelikult jumala tatikas nii et aega kül veel mõelda kelleks saada.praegul peaks süvenema sellele et lõpetada kool kenasti. :wink:

#9
Mina ei tahtnud kunagi millekski tegelikult saada... ja suureks saamine kah ei tõmmanud juba miski 10ndast eluaastast. Lihtsalt arvutid huvitasid ja tegemist reaalkallakuga ainega mis polnud puhas teadus ning nii saigi minust IT tudeng ja aasta pärast peaks saama minust kõrgharidusega IT naine ;) ... :lol: Lihtsalt läks nii kuidagi... aga ma ise olen täitsa rahul ja tunnen et leidsin koba peale õige otsa :D
Ühel päeval astusin kaks sammu et minna kolmandasse olekusse.
I am insane....

Lapsepõlves unistasin olla taksojuhiks...

#10
Lapsepõlves unistasin olla taksojuhiks...

Sellel ajal (lasteajas) minu, lapse peas, tiirlesid sellised mõtted nagu ikka paljudel poistel... autod, sõdurid ja tänavamängud...

Aga autojuhtimine või pigem rallitamine meeldis kõige rohkem. Mõtlesin et, kui täiskasvanuks saan siis saan taksojuhiks. Eeskätt on see väga põnev autot juhtima. Teiseks paljude inimestega suhtlemine on väga huvitav ja õpetlik.

Praeguseks hetkeks on pigem suhtlemine ja teiste abistamine minu põhiline elukutse... kuigi ka "juhtimist" ei unustanud päriselt ka. Jah autot küll ei juhi aga... Hea meelega sõidan rattaga. Ning mitte nii sama hea meelega, vaid lausa naudin seda.

Kui koolilõppu poole hakkasin mõelda elukutse peale, siis sain aru et tehnika ja muu rutiin ei ole minu jaoks. Vaid suhtlemine, õppimine, õpetamine ongi minu elutee.

Meenutame siis pisut lapsepõlve!:D

#11
Oo jaa! Lapsepõlves sai ikka väga julgelt unistatud... :lol: 8) Kõik ei olegi enam meeles ja järjekorraga võin ka eksida, aga katsun need erinevad "ametid" siis üles lugeda... :P

:roll: Lapsena ole mul kolm elukutset, kelleks tahtsin saada. Need olid:
1. arst - mulle meeldis kohutavalt arsti mängida ja oma mängudes ma alati päästsin kellegi elu! :D
2. juuksur - ka päris tore amet, aga tüütas üsna varsti ära...
3. kokk/kondiiter/pagar (üks nendest) - mulle meeldis isa kõrval olla, kui see midagi küpsetas... :) Praegu mulle selline igapäevane söögi tegemine eriti ei meeldi, aga olen siiski sunniud seda tegema, kuna ema ei viitsi mul kodus üldse süüa teha... :? Ja noh, mis seal salata - eks minu toidud kipu maitsvamad ka tulema kui tema omad! :lol: Aga küpsetamine meeldib mulle endiselt! :D Kui vaid aega oleks rohkem! :roll: Küll siis teeks igasuguseid kooke ja ka küpsiseid (eriti bezeesid - ma jumaldan neid!)! :D Jõulude ajal teen alati ise piparkooke! :D Ainult eelmine aasta ei teinud, kuna oli hirmus kiire aeg ja gaasi pliidiga, mis meil nüüd on ma küpsetada ei oska! :(

:roll: Algklassidest on teravalt meeles üks naljakas juhtum! 8) :lol: Täpset klassi enam ei mäleta, aga juhtum ise on selgelt meeles! :lol: Õpetaja küsis meilt klassis, kelleks meie suureks saades saada tahame? Kui kord minu kätte jõudis vastasin hetkegi kõhklemata: "Inglismaa kuningannaks!" :P Terve klass puhkes naerma! :x Ja õpetaja seletas siis rahulikult, et kuningannaks ei saada, vaid valitakse... :? See mõte istus mu peas aga üsna mitu aastat! :lol: Mulle meelis mänge oligi see, et kehastusin kuningannaks, kes päästab maailma ja lõpetab kõik sõjad! 8)

:roll: Kui põhikooli hakkasin lõpetama, siis tahtsin kangesti moekunstnikuks saada... Tegelikult oli mul veelgi auahnem plaan... :lol: Ma tahtsin kõigepealt õppida selgeks moeloomise ja sel alal vaikselt juba tööle hakata ning siis õppida ka ärijuhtimist ja avada lõpuks oma moefirma... Aga ihnuskoi nagu ma olen, kavatsesin kõige krooniks veel ka juurat minna õppima, et ma ei peaks mingile juristile kallist raha maksma, kui on vaja juriidilist nõustamist... :lol:
Moeloomisest loobusin kõigepealt, kuna jälgides pingsalt moesaateid ja kuulates kuidas meoloojad ise oma elu ja tööd kirjeldavad mõtlesin, et see minu jaoks ikka pisut liiga raske on...
Järele jäid veel juura ja ärijuhtimine... Mõtlesin siis, et ok, kõigepealt õpime juura selgeks ja siis ärijuhtimise ning teeme hoopis mingi advogaadibüroo või midagi taolist... :lol: Ka sellest mõttest loobusin üsna pea, kuna selgus, et juuras suurt rõhku pannakse ajaloole, mis mulle kohe kuidagi peale ei läinud...
Nii jäigi järele üksnes ärijuhtimine... Sellega seoses paningi koolis rõhku kõigile ainetele, mida uskusin selle eriala juures vaja minevat...

:roll: Kusagil gümnaasiumi keskel aga puutusin tõsisemalt kokku arvutitega... Ja nakatusin sellesse pisikusse, mis sundis mind tungima sootuks poiste pärusmaale! Aga kuna ka ärijuhtimine sugugi veel mõtetest kdunud polnud, sai otsitud võimalus need kaks eriala ühendada... :P Ja leidsingi! :D

:roll: Nüüd aga mõtlen, et kas äkki poleks pidanud hoopis psühholoogiat minema õppima, kuna see mulle juba põhikoolist üks lemmikaineid oli... Samas kardan, et sellel erialal ma vist üsna ruttu läbi põleksin, kuna kipun inimeste muresid endale südamesse võtma... :?

Oi jaa! :) Keeruline on see endale sobiva eriala valik... Ja kui tore oli unistada ka selgelt võimatutest asjadest! 8) Huvitav, miks me vanemaks saades pahatihti loobume taolisest unistamisest! :? :( Aga tore on meenutada lapsepõlve unistusi... :D Ja kes teab - ehk hakkan isegi taas rohkem unistama! 8)

PS! Väga vahva teema igatahes! Loodan, et siia koguneb veel palju põnevaid postitusi! :wink: Ja võibolla lisatakse ka väike selgitus, kuidas siis lõplik valik tegelikult sündis - sellest võib mõnelegi kõhklejale võibolla kasu olla! :wink:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#12
Saime sügisel kassipojad. Ema aga otsustas, et me ei saa neid kuuekesi korteris pidada ja müüme maha. Niisiis oligi! Talvel, kui nad maha müüdi, hakkasin nutma ja jooksin meeleheitest pimeda taeva alla! Pikaajalisest vaikusest nägin majanurgal kahte kassi. Kujutasin ette, missugune on nende elu...Külmetavad väljas, tühja kõhuga, ilma soojuseta. Siis lubasin endale, et kui suureks saan, korjan talvel väljast kokku kõik kassid ja koerad, kes on ilma koduta.

#13
ferocious kirjutas: Siis lubasin endale, et kui suureks saan, korjan talvel väljast kokku kõik kassid ja koerad, kes on ilma koduta.
See on tõesti väga hea ja üllas kavatsus, aidata ja kaitsta neid, kes on abitu ja ei saa enda eest hoolitseda. Ja ma arvan et Sul on selleks palju võimalusi, oleks ainult tahtmine olemas. Tallinnas on juba koerte ja kasside varjupaik olemas, aga kindlasti oleks vaja veel juurde, sest vajadus katuse ja ka peremehe saada kodututel loomadel on tänapäeval väga suur.
Kui Sinu idee ei ole ainult tühi unistus vaid konkreetne soov, siis Sa võid juba praegu oma panuse anda ja minna Varjupaika näiteks vabatahtlikuna.
Varjupaigast saad lugeda ja infot saada siit: http://www.hot.ee/koertevarjupaik/
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.

#15
Eks neid unistusi ja soove on olnud ikka palju..
Nt. algklassides ikka sellised väikestele laste lemmikud õpetajad ja müüjad ja mis seal kõik olid :P
Nüüd on paar aastat mind tohutult psühholoogia poole tõmmanud ja viimasel aastal ka sotsiaaltöö, eriti just noorsootöö! Olles veidi ka selle teemaga nüüd kokkupuutunud, tunnen, et see tõesti huvitab mind! Kuid kuna tööturg on sellel alal väga piiratut ja kesine, siis arvatavasti õpin kõigepealt mõne muu eriala selgeks ja siis hiljem saan ka neid õppida! Siis on kindel, et vähemalt töökoht on olemas:)
Eks 1 aasta ole veel aega otsustada, mis mu elust edasi saab :P

Aga nagu Maggie siin ütles, et on võimalik vabatahtlik koerte varjupaigas olla, siis tekkis küsimus, et kas nt. kuskil kas lastekodus või turvakeskustes või kuskil nii ei oleks vahest võimalik vabatahtlikuna aidata vms???
Ära muretse tühiasjade pärast.
Galaktikate seas on kõik asjad tühiasjad.

Wouldn't it be nice
if there was an Escape key
for all of our problems?

Rakendus-psühholoogia õpilane :)

#16
Just a girl kirjutas: kas nt. kuskil kas lastekodus või turvakeskustes või kuskil nii ei oleks vahest võimalik vabatahtlikuna aidata vms???
Ma arvan et tasub kohale tulla ja küsida. See on hea idee ja niisugune abi on väga vajalik ja teretulnud.
Ma tean, et mõned töökollektiivid käivad lastekodudes konserte andmas ja pühade ajal lapsi õnnitlemas. Mõned koolid osalevad programmis, kus viimaste klasside õpilastest saavad lastele tugiisikud (ehk sõbrad ja toetajad) Nii et kui abistamise tahtmine on olemas - võimalusi ikka leidub, tuleb ainult asja uurida ja tegutseda!!!

Edu Sulle!!! :wink:
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.

#17
Kui olin va:ike, tahtsid minu klassio:ed saada o:petajateks, ajakirjanikeks, loomaarstideks... Mina aga... ma ei ma:leta, et oleksin end tol ajal juba kuidagi klassifitseerinud. Mulle oli vastik suruda end mingisugusesse sotsiaalsesse kasti, to:mmata enda jaoks kujutletav piirjoon o:ige ja vale vahele.

Ma tahtsin olla na:htamatu ja omada tiibu. Ma tahtsin olla keegi, kes ei ole seotud kohustustega; keegi, kes on ta:iesti iseseisev ja so:ltumatu. Ma tahtsin olla langevarjur taevas, ma:gironija Himaalajas, metsiku la:a:ne kauboi, korallide vahel sukelduja, vigurlendur, professionaalne murdvaras, vo:itluskunstide meister, intellektuaal, raamatukangelane ja unena:omaailma vo:lur. Ma tahtsin olla Alice imedemaal.

Ma ei ole siiani leidnud ideoloogiat, millele rajada oma elu vundament.

Ma jooksen vihma ka:est ra:a:sta alla ja ra:a:sta alt uuesti vihma ka:tte. Kokkuvo:tteks saan ma nagunii ma:rjaks.

Tahan olla nii paljut aga lopuks olen ma ikkagi mitte keegi.

Kuid ma olen vihmaga harjunud.


-Pariis, 2005-
Vihmakass

#18
Kui ma päris pisike olin siis tahtsin saada poemüüjaks, sest ma arvasin et ma saan kõik selle raha endale, mis teised ostavad ja et ma saan ise tasuta sealt asju.
Siis tahtsin lasteaiakasvatajaks, ei teagi miks.
Loomaarstiks, sest mulle kohutavalt meeldivad loomad.
Juuksuriks, tundus kuidagi lahe amet :P
õpetajaks ja politseinikuks olen ka tahtnud saada.
Advokaadiks, kah ei tea miks[see soov oli tegelt päriskaua, aasta võinii]
Praegu ei tea kelleks saada tahan :D

#19
Umbes 5 aastasena, ma ei mõelnudki kelleks ma saada tahan.Soovisin vaid punast autot ja beebit(ei tea miks aga soovisin).Hiljem tahtsin saada õpetajaks,alles hiljuti soovisin saada lasteaiakasvatajaks nagu mu emagi, sest mulle kohutavalt meeldivad lapsed.Nüüd olen endas kindel ning soovin saada näitlejaks ja lauljaks,kusjuures on annet kah.Soov on väga tugev ning loodan et see ümber ei muutu.
Liina

#20
väiksena ikka tahtsin saada politseinikuks nagu ma arvan et paljud poisidki ja oli ka mingi hääletus et KÕIK poisid olevat tahtnud saada mingil ajal politseinikuks :D naljakas kas pole? aga jah hiljem tahtsin juba saada erinevateks inimesteks näitks hambaarstiks :D
aga sugulastest ee võibolla ema venna (e. onu) tööd oleksin küll ihaldanud sest ta elektroonik ja minagi sinnapoole uhtunud :D
See on minu isiklik arvamus!

#22
:roll: lauljaks wõi tantsijaks aga see kadus ära kuna ma ei ole nendeks mõeldud
psüholoogiks või disaineriks tahaks aga need kaovad ka ära kuna ma pole piisav et tegeleda nendega
parem elada ilma unistusteta!
ma valisin elukutseks "laiskus"!
Mentally taken

#23
jaa... see kelleks tahtsin saada oli algul sekretäriks,jilje oli kokk. :D

siis läksid aastad mööda ja ma õpisingi sekretäriks ja nüüd lõpetan koka kooli. nii et kõik mu unistused on ellu viidud imekombel ;)

trenniga oli sama moodi... tahtsin oma unistuste trennis käija, aga ei olnud võimalik, aga nüüd aastaid hiljem viisin jälle oma unistuse ellu ja käin nüüd seal trennis :p
kas Teil ka on unistused täitunud???
ole see kes oled ;)

#25
Muusika & kunst. See on minu terve elu põhimõte. Varasemas lapsepõlves ma kirjutasin jutte, näidendeid ja praegu samuti kirjutan, aga juba suuremaid asju. Tihtipeale joonistasin inimeste portreesid, vaikelu. Vahepeal käisin tantsimas ja sain isegi oma tantsuringis päris kõrgele, kuid paraku ma õin tugevasti oma kanna ära ja hakkasin lonkama... Ma ei kahetsenud tegelikult sealt lahkumist, sest tantsimine pole tegelikult minu lendleva hinge jaoks. Läksin muusikakooli ja see jäi mulle tõesti sisse. Veel natuke ja lähen Otsa. Joonistan ja kirjutan ma vaid enda lõbuks.
Veni, vidi, vici!

#26
Mina tahtsin kuskil 5-9 aastaselt saada õpetajaks, sest mu ema oli õpetaja. Kuid ma tean, et selleks ei hakka ma küll kunagi. Millalgi hakkas mind kirjutamine tõmbama. Kirjutada meeldib siiani. Kuid päris tööks seda vist siiski ei taha.
Kõnnin sihitult mööda eluteed sihtide poole...

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#31
6-10 a. -juuksur (ema oli ka)
11-praegune hetk ( 13 ) tahan saada kirurgiks. mu unistus on see olnud juba noh, jah, 11 aastaselt võinii.. ja siiamaani tahan seda.. ikka hullult.. täiega. ja ma olen endas nii nii kindel , et ma lähen meditsiini õppima, ja saan kunagi arstiks. see soov on lihtsalt nii tugev..
ma vist elangi selle nimel..
igaljuhul, pange tähele, must saab kunagi arst, võite selle peale loota.. ;) :D

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#33
Mul neid unistusi olnud igasuguseid :D

Esimestes klassides soovisin saada : emaks( tahtsin omale meest ja kahte last;kaksikuid, pidi olema ideaalne perekond =) ) , printsessiks( tahtsin uhkete rõivastega käia ringi ja oma käskjalgu käsutada xD )
Siis mingi aeg kui mulle väga meeldis õppida 4-7 klass tahtsin õpetajaks saada ; kirjutasin isegi kirjandi kui ma oleksin mata õps ;d Matemaatika läks mul super hästi ; olin klassiparim matas :D

8.klassis soovisin igasuguseks tööliseks saada ;O Tahtsin poemüüjaks, kokaks, kondiitriks, näitlejaks, lasteaiakasvatajaks ja psühholoogiks ;O


Nüüd 9klass on mul lootus väikene, sest kardan et minust ei saa mitte keegi. Õppimine on langenud ... Ja üleüldse ei oska ma midagi kujutada enam ette kelleks saada ;OO
Raske on joonistada päikest, kui nutad ...

Kunagi ära ole oma valuga üksi , sest kui kellegile räägid , on valutum!

ELU EESMÄRK ON ENESEARENDAMINE.-Oscar Wilde.
Uued tutvused tere tulnud!

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#34
no mul oli lapsepõlves palju unistusi. põhiline oli see et tahtsin sportlaseks saada. mul oli oma treener. kõik oli kihvt käisin võistlustel.diplomeid oli palju. kuni selle hetkeni kui sain teada et mul on süda haige.siis leidsin uued huvid...hakkasin maalima,laulma,luuletusi kirjutama. laule jne. aga ma ei tea siiani kelleks tahan saada...ma olen nagu kriimsilm mitme ametiga,ma tahaks kõigega tegeleda aga kõike korraga ei saa ja pean lihtsalt otsustama ja kaaluma mida kõige paremini teha oskan.

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#35
Sõjaväkke tahtsin ka minna. Küsisin naabripoiste ja isegi isa käest, et kas naisi ikka sõjaväkke võetakse ja nii. tahtsingi sõduriks saada. Ja mulle öeldi, et mehed peavad sõjaväkke minema, et kodu kaitsta. No siis ma kujutasin ennast ette, sõjaväe riided seljas, püss õlal kodu trepil seisma päevast-päeva. :lol: :lol: :lol:
Sõduriks tahtsin päris mitu aastat saada, kuni me läksime kinno vaatama filmi ''Nimed marmortahvlil''
Pärast seda mõtlesin ümber. :P

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#39
Umbes 4-6.aastasena tahtsin ma postiljoniks, müüaks, arstiks ja fotomodelliks saada :D
Algklassides tahtsin ma õpetajaks saada.
Viimasel ajal on peast palju variante läbi jooksnud: allergoloog, politseinik/kriminalist :lol: ja (klassi)õpetaja.
Küll need soovid on ikka naljakad olnud 8)
Elus otsitakse alati seda, mida ei leita ja leitakse, mida ei otsita ...

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#40
Heh..neid on palju olnud,kelleks väiksena tahtsin saada.Näiteks tahtsin saada lauljaks,näitlejaks,koristajaks(lihtsalt see lapiga möllamine tundus lahe :lol: ),juuksuriks,loomaarstiks,raamatukoguhoidjaks ja võib-olla midagi veel.Mõned aastad hiljem(u.11-13)tahtsin saada psühholoogiks,arheoloogiks,egüptoloogiks,geoloogiks,merebioloogiks-ühesõnaga palju huvitavaid asju jooksis läbi mõtetest.:D Praeguseks olen küll oma arust ühe kindla ala juures,aga eks mul on veel mõned aastad ka võimalik muuta seda,kui tuleb midagi parem ette vms. :P

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#41
Waterbird kirjutas:Heh..neid on palju olnud,kelleks väiksena tahtsin saada.Näiteks tahtsin saada lauljaks,näitlejaks,koristajaks(lihtsalt see lapiga möllamine tundus lahe :lol: ),juuksuriks,loomaarstiks,raamatukoguhoidjaks ja võib-olla midagi veel.Mõned aastad hiljem(u.11-13)tahtsin saada psühholoogiks,arheoloogiks,egüptoloogiks,geoloogiks,merebioloogiks-ühesõnaga palju huvitavaid asju jooksis läbi mõtetest.:D Praeguseks olen küll oma arust ühe kindla ala juures,aga eks mul on veel mõned aastad ka võimalik muuta seda,kui tuleb midagi parem ette vms. :P

tore näha, et mõni intelligentne inimene ka teadusest huvitatud on ja mingit mõttetu BA-jama a la psühholoogiat ei taha õppima minna.

Re: lapsepõlv (kelleks olla?)

#43
PinkSneakers kirjutas:Olen tahtnud saada jalgpalluriks, rekkajuhiks, kriminalistiks, tisleriks, ärinaiseks, lauljaks, juuksuriks, mänedzeriks, pankuriks ja poemüüjaks :D :D
Hetkel tahan saada rallisõitjaks. Või siis abielluda mõne rikka mehega ja tema raha eest pidevalt sõbrannadega pidutsemas ja shoppamas käia
:P
Appppiiii, see viimane asi, mida ma mõtlesin?? Oh dear lord....
PinkSneakers kirjutas:Sõjaväkke tahtsin ka minna. Küsisin naabripoiste ja isegi isa käest, et kas naisi ikka sõjaväkke võetakse ja nii. tahtsingi sõduriks saada. Ja mulle öeldi, et mehed peavad sõjaväkke minema, et kodu kaitsta. No siis ma kujutasin ennast ette, sõjaväe riided seljas, püss õlal kodu trepil seisma päevast-päeva. :lol: :lol: :lol:
Sõduriks tahtsin päris mitu aastat saada, kuni me läksime kinno vaatama filmi ''Nimed marmortahvlil''
Pärast seda mõtlesin ümber. :P
Ma tegelt magasin poole filmi ajast sest ma ei saanud sellest aru ja ei tundunud huvitav. Nüüd just tahan kindlalt minna sõjaväkke, ja film on super hea, ning pigem isegi kinnitab seda tahtmist, kui paneb teisiti mõtlema.

Ma olin 12 aastaselt kohutav. :D
Vasta

Mine “Unistused ja tulevikuplaanid”