Armastus?

#1
Nii lihtlabane. Armastus.
See sõna ei ole piisav, et kirjeldada seda tunnet,
mis igasse su hingesoppi poeb ja kõik su meeled halvab.
Kui iga puudutus, sõna mis ta poetab paneb
sul kõhus keerama ja sind läbib värin iga kord kui ta sind vaatab või oma siidpehmete sõrmeotstega riivab. Tahaks teda endale lähemale.. lähemale tõmmata.
Nii, et teie südamed kohtuksid ja sama rütmi tuksuksid.
Kui olete koos, siis igatsed teda ikka lähemale.
Kui ta sinu juures ei ole, siis muudkui mõtled ja unistad järgmisest korrast mil teda näed.
Võtad ta käe ja tahaksid nutta, kuid selle asemel sosistad hoopis, et armastad teda.
Aga su veekalkvel silmad reedavad su ja ta mõistab.. Nii hästi.
Kõik on nii hästi ja te ei vaja sõnu, sest selle emotsiooni kirjeldamiseks pole sõnu olemas. Sõnad kahvatuvad selle täiuslikkuse kõrval.
Ei vaja enam sõnu,
ei vaja enam teisi kes ütleksid mis õige või vale.
Nüüd oleme vaid meie. Vajamas vaid üksteist, toetumas vaid teineteisele.
Koos läheme me pimeduse radadele.
Oleme me selles kindlad? Rohkematki.
Me ei eristu enam üksteisest.. Mina.. Sina.. On vaid meie.
Me armastaksime, kuid see on vähe öeldud.
Me elame. Me elame üksteises.
Mina olen tema ja tema mina.
Kui läheb üks, siis ka teine. Ja seepärast läheme me koos.
Midagi positiivset? Meie olemegi positiivsed.
Algklassi teadmine..
Miinus ja miinus..
Negatiivne ja negatiivne.. See võrdub positiivsus. See võrdub meie.
Pimedusest lõputusse kesköö idülli.

Re: Armastus?

#3
lil' kirjutas:T2iesti 6ige jutt . Vahepeal kui armastatud igatsed ja kokku saate , kallistate , suudlete on nii hea olla . Hiljem l2heb see tunne 2ra ja on sul lihtsalt tore temaga olla .
Kas kõik suhted nii labaselt lõppevadki? Toredusega? Kohutav.
Vasta

Mine “Positiivsed mõtted”

cron