Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#1
No nii... Olen nüüd taas ringiga abi otsimas siin foorumis, kust juba palju abi olen saanud. Ma tean, et valdav enamus selle foorumi külastajatest on minust oluliselt nooremad, aga mõnikord on just noortel helgemad ideed, kui täiskasvanutel. Nii et kõik vastused on teretulnud.

Nimelt olen omadega natuke ummikusse jooksnud ja ei oska enam edasi minna... Arvan aga, et ma pole ilmselt ainus, kes on taolisest olukorrast ennast leidnud ja seepärast siia kirjutangi - kui keegi äkki on juba leidnud tee sarnasest olukorrast välja, siis olen tänulik kui oma kogemusi jagate.

Milles siis probleem? Nagu teema pealkirigi viitab, olen ladunud enda ümber paksud müürid, mida ma ei oska enam kuidagi lammutada...

Alustan pisut kaugemalt... Olen alati olnud selline eraklik... Kooli ajal mind kuisati palju... Mul polnud koolis mitte ühtegi sõpra. Oli küll paar klassikaaslast, kellega paremini läbi saime, aga usalduslikke suhteid meie vahele ei tekkinudki. Sama oli ülikoolis ja esimeses töökohas.

Jah, ma olen teistest erinev, mul on teistsugused huvid kui mu eakaaslastel, ka stiil on mul erinev... Tänaseks olen jõudnud mõistmisele, et minu erinevust pigem hinnatakse kui põlatakse, nagu siiani olin arvanud... Täna saan aru, et mind mitte ei põlata, vaid lihtsalt ei mõisteta.

Täna töötan kollektiivis, kus on väga palju toredaid inimesi... Minusse suhtutakse hästi... Kuid ehkki mu ümber on palju väga toredaid inimesi tunnen ennast ikka täiesti üksi. :( Ma ei lase kedagi endale ligi. Olen ehitanud enda ümber paksud müürid, millest keegi enam läbi tungida ei suuda. Palju aastaid on need müürid mind truult teeninud ja kaitsnud haiget saamise eest. Kuid nüüd on nendest samadest müüridest saanud mulle vangla ja piinakamber. Ja ma ei oska nendest enam välja murda...:-(

Kas keegi on olnud sarnases olukorras? Kui, siis kuidas sellest välja tulite? Igasugused arvamused on teretulnud.
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#2
Kui kaua sa oled seal kollektiivis olnud? Ehk vajad lihtsalt pikemalt aega.

Ma ehitasin põhikoolis endale tugevad müürid ümber (kiusamise tõttu) ja läksid samade müüridega ka gümnaasiumi. Alles mitu aastat hiljem üks sõbranna ütles mulle, et see on hämmastav, et kui ma algul olin nii kinnine ja vaikne ja eemalolev, siis lõpuks olin see kõige aktiivsem ja elavam. Ehk müürid lagunesid.

Kuidas see juhtus? Ma arvan, et oligi sellega, et andsin endale aega. Ja kui proovisin suhelda ja uusi tuttavaid leida, siis selgus, et nemad ei teegi mulle haiget. Vahepeal oli ka suur viha vana kooli vastu, et kuidad nad võisid sniimoodi käituda.

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#3
Eks ta lähebki rahulikult ja tasakesi. Kohe kõiki korraga ei peagi ligi laskma. Üks hetk märkad, et paar inimest on täitsa toredad ja usaldusväärsed ning sealt see läheb edasi.

Üldises osas minu kogemus on, et mida vanem oled, seda suurem tõenäosus on, et kohtad inimesi, kellega tõesti hästi klapid. Vanemas eas ka ollakse reeglina sallivamad erinevuste osas.
Minul endal on töölt korduvalt korduvalt paremini läinud sellega, et endale kedagi ligi lasta, kui näiteks koolist.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#5
Esmalt tahan tänada kõiki, kes vastasid! :-)
Reedetu kirjutas:Kui kaua sa oled seal kollektiivis olnud? Ehk vajad lihtsalt pikemalt aega.

Ma ehitasin põhikoolis endale tugevad müürid ümber (kiusamise tõttu) ja läksid samade müüridega ka gümnaasiumi. Alles mitu aastat hiljem üks sõbranna ütles mulle, et see on hämmastav, et kui ma algul olin nii kinnine ja vaikne ja eemalolev, siis lõpuks olin see kõige aktiivsem ja elavam. Ehk müürid lagunesid.

Kuidas see juhtus? Ma arvan, et oligi sellega, et andsin endale aega. Ja kui proovisin suhelda ja uusi tuttavaid leida, siis selgus, et nemad ei teegi mulle haiget. Vahepeal oli ka suur viha vana kooli vastu, et kuidad nad võisid sniimoodi käituda.
Olen seal töötanud juba üle pooleteise aasta ja kolleegid on enamuses kõik väga toredad ja sõbralikud. Siiski hoian nendega distansi - olen vaikne ja tagasihoidlik ning räägin enamasti vaid siis kolleegidega kui nemad minuga juttu alustavad. Muidu olen enamasti vaikselt oma nurgas... Ise väga vestlust alustada ei julge.

Paradoksaalne on see, et minu töö nõuab pidevat suhtlemist erinevate inimestega, mõnikord lausa mitmekümne inimesega päevas ning see ei ole minu jaoks probleem... Nii et ei saaks öelda, et ma just mingi sotsiofoobik olen vms.

Aga kui näiteks saan kellegagi kokku, et lihtsalt lobiseda, siis tunnikese pean kuidagi vastu, aga kuna olen tugevas pinges, siis tunni pärast hakkab mul pea juba valutama, kahe tunni pärast on tunne, et mu pea plahvatab kohe. Ja see on pigem reegel kui erand eriti just uute tutvuste juures. Kusjuures mu vestluspartner võib igati tore ja meeldiv inimene olla. Ma oleksin nagu pidevas kaitses - 24/7. :-( Ma tahaksin olla avatum, aga ma ei oska/ei julge. Õppisin juba enne kooli ära, et kui minuga just rääkima ei tulda, siis ennast kuhugi seltskonda toppida pole tark mõte...

Ja nii ma siis olen - mu ümber on kümneid toredaid inimesi, ma suhtlen iga päev kümnete inimestega tööalaselt ja minusse suhtutakse kollektiivis väga hästi, kuid ometi tunnen ennast kõigi nende inimeste keskel täiesti üksi, sest mu kõrval pole kedagi, keda võiksin endale lähedaseks pidada. :-(
Bucerus kirjutas:Eks ta lähebki rahulikult ja tasakesi. Kohe kõiki korraga ei peagi ligi laskma. Üks hetk märkad, et paar inimest on täitsa toredad ja usaldusväärsed ning sealt see läheb edasi.

Üldises osas minu kogemus on, et mida vanem oled, seda suurem tõenäosus on, et kohtad inimesi, kellega tõesti hästi klapid. Vanemas eas ka ollakse reeglina sallivamad erinevuste osas.
Minul endal on töölt korduvalt korduvalt paremini läinud sellega, et endale kedagi ligi lasta, kui näiteks koolist.
Selles on Sul õigus, et kõiki korraga ei peagi ligi laskma, aga no mõni inimene võiks ju ikkagi olla, kellega võid rääkida ka millestki muust kui tööst või ilmast... :?

Tõsi on ka see, et mida vanemaks saadakse, seda sallivamad ollakse... Aga teisalt tundub mulle, et sa pead ikkagi nagu kogu aeg pingutama või ennast tõestama, et teiste austus välja teenida... Aga kas saabki endale tõeliselt lähedale lasta inimest, kes hindab vaid sinu edu ja saavutusi, kuid kas ta ka sind ennast - sellisena nagu Sa oled- ka hindab, vot see on juba küsimus. Kui oled edukas on su ümber palju "sõpru", kes aga vaikselt kuhugi kaovad kui satud raskustesse... Sellised ei ole minu arvates tõelised sõbrad... Ma olen ise truu ja lojaalne ning ootan seda ka teistelt, kuid paraku olen liiga sageli pidanud selle pärast pettuma.
Jootekol kirjutas:Pead leidma sellised inimesed enda kõrvale, kellega on sul hea ja tore suhelda. Kelle seltsis tunned end hästi ja hea olla. Kahjuks neid inimesi on oi kui vähe.
Tuline õigus!!! Minu elus on olnud vaid üks inimene, kellega võisin olla täiesti MINA ISE - sellisena, nagu ma olen, kuid paraku on meie teed läinud lahku. :-(

Mul on olnud veel neli inimest, keda olen pidanud oma lähedaseks, kuid kolm neist on võtnud minult surm ning neljandaga oleme jäänud võõraks. :cry:

Nii et kui kellelgi on veel häid mõtteid, kuidas neid müüre, mis mind aastaid on kaitsnud haiget saamise eest, kuid millest nüüd on saanud minu vangla ja piinakamber, lõhkuda kasvõi osaliseltki, siis kõik vastused on endiselt teretulnud.
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#7
tosi kirjutas:Tuleb mõelda et suhtlemine on kõige alus. Ei loe see välimus ja asjad mis sul on vaid suhtlemine.
Umbes, et hakka lihtsalt suhtlema inimestega?

No jah, sellega on nii, et mul on üsna raske ise kellegagi vestlust alustada... Ikka veel avaldavad mulle mõju lapsepõlves saadud negatiivsed kogemused, kus mind kas otseselt või kaudselt seltskonnast välja tõrjuti... :-( Ma nagu kardan ise vestlust alustada või teiste vestlusse sekkuda. Kui ma olen kellegagi kahekesi võin veel mõne jututeema vaikuse katkestamiseks üles võtta, aga kui on juba rohkem inimesi ruumis, siis olen pigem kõrvalseisja ja ootan, et minuga rääkima tuldaks. Ehk mul on raske astuda just seda esimest sammu. Kui keegi on selle esimese sammu juba astunud, siis hiljem on mul juba kergem temaga nö. jutule saada.

Töö juures ma ju töökaaslastega ka suhtlen, aga see piirdub enamasti ikka tühjast tähjast lobisemisega... Nii palju kui ma nendega suhtlen on kõik viisakad ja sõbralikud minu vastu... Aga see kõik on siiski vaid pinnapealne suhtlemine. Ilmselt on viga minus, et ma lihtsalt ei usalda kedagi eriti...

Kuigi... Minu usaldust võita pole tegelikult kuigi keeruline... Natuke siirast huvi ja hoolimist ning ma hakkan juba sulama... Aga asi ongi pigem selles, et kuigi mu ümber on palju toredaid inimesi, kellega normaalselt läbi saan, siis ometi ei taju ma, et ma kellelegi neist ka päriselt korda lähen - kui te aru saate, mida ma mõtlen. Ja see tunne teeb väga kurvaks.:-(

Ma olen ju proovinud ka ise suhteid nö üleval hoida inimestega, kes on mulle sümpaatse mulje jätnud... Aga tulemus? Mina üksinda pean teisi meeles - tervitan pühade puhul kaardiga või helistan sünnipäeval või ka muidu, aga keegi ei võta minuga omal algatusel ühendust (v.a. juhul, kui neil minult midagi vaja on)! Mitte keegi! Eelmisel aastal ei suvatsenud inimesed mu saadetud jõulutervitustele isegi mitte vastata.:-( Kuigi mina saatsin tervituse üsna mitmele, siis vastuseid ei saanud ma üheltki. Ka sünnipäevad on viimastel aastatel möödunud nii, et minu enda tutvusringkonnast mind keegi meeles ei pea ja õnne soovivad vaid mõned vanemad sugulased või ema tuttavad. Kõige trastilisem ja solvavam kogemus viimaste aastakümnete jooksul oli aga see, kui üks kolleeg, kellega muidu minu initsiatiivil pisut ka tööväliselt suhtlesime mind firma jõulupeol aga täielikult ignoreeris - isegi tere ei kõlvanud öelda.

Kõige rohkem teebki haiget see, et mina olen kõigiga alati sõbralik, aga vastutasuks näin saavat kas pelgalt viisakuse pärast suhtlemist või siis ollakse minuga nina ees üks, aga selja taga naerdakse või lihtsalt ignoreeritakse või ka otseselt antakse mõista, et me sinuga väga suhelda ei soovi. Ja ma tõesti ei saa aru miks see nii on???

Eks just sellised kogemused need müürid nii paksuks on muutnudki... Ja ma lihtsalt ei oska seda barjääri murda!!!

Mõnikord (eriti pühade ajal ja oma sünnipäeva paiku) on mul tunne, et võiksin täiesti vabalt lihtsalt ära kaduda ilma, et keegi seda tähelegi paneks (et mina kui inimene, mitte kui töötaja või "ori" nagu ma end kodus tihti tunnen, kuhugi kadunud olen) või lausa surra ilma, et keegi mind kui inimest taga nutma jääks. :cry:

Ma olen tõesti väsinud sellest üksindusest, kuid ma ei oska sellest välja murda.:-( Ma olen nii väsinud pidevatest pettumustest ning ikka ja jälle sellega silmitsi seismisest, et kui ma kellegagi tihedamalt ka suhtlen, siis olen mina see ainuke, kellele see suhe korda läheb. :-( Ma lihtsalt ei saa aru,mida ma valesti teen???????

Vaatan vahest kadedusega tänaval jalutavaid paarikesi ja neid, kellel on vähemalt ükski tõeline sõber.
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#8
No siis on nagu ikka, pole neid õigeid sõpru leidnud, kes sind vääriks, sest sa oled meeletult tore inimene!!! Ilmselt pole sa neile millegipärast meeldinud ja nüüd üritavad nad sinust lahtisaamiseks sind ignoreerida. Ma tean, see on väga, väga, väga valus. Aga kui sa neile ei meeldi, pole mitte midagi teha.

Väga paljudel on see mure, et ei julge rääkima minna. Siis tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja kellegiga, kes sulle silma jäänud on, rääkima minna. Mõtle sellele, et keegi ei pea seda imelikuks, kui sa proovid tutvusi luua.

Kuna sa seltskondades kellegiga ei räägi, ei teagi nad, milline sa oled ju :).

Palju-palju edu ja õnne sõprade leidmisega!
¯\_(ツ)_/¯

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#9
Pärl kirjutas:No siis on nagu ikka, pole neid õigeid sõpru leidnud, kes sind vääriks, sest sa oled meeletult tore inimene!!!
Aitäh! :) Meeldiv on kuulda, et sind toredaks inimeseks peetakse... Enda enesehinnang on praegu väga maas... :(
Pärl kirjutas:Ilmselt pole sa neile millegipärast meeldinud ja nüüd üritavad nad sinust lahtisaamiseks sind ignoreerida. Ma tean, see on väga, väga, väga valus. Aga kui sa neile ei meeldi, pole mitte midagi teha.
Võibolla tõesti, et pole meeldinud.. Ei tea... Igal juhul on see tõesti väga, väga, väga valus... :cry:
Pärl kirjutas:Väga paljudel on see mure, et ei julge rääkima minna. Siis tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja kellegiga, kes sulle silma jäänud on, rääkima minna. Mõtle sellele, et keegi ei pea seda imelikuks, kui sa proovid tutvusi luua.

Kuna sa seltskondades kellegiga ei räägi, ei teagi nad, milline sa oled ju :).
Minu suurim probleem on ilmselt selles, et ma ei usalda inimesi... :(
Kardan nii kohutavalt haiget saada, et ei lase kedagi endale ligi... Ja usaldamatuse tõttu olen ka ise suhteid rikkunud... :cry: Ma nagu ei annagi endale õiget võimalust... :( Aga kuidas seda mustrit muuta??? Seda ma ei tea. :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#10
Tunnen ennast üsnagi sama moodi. Olen olnu kiusatav lasteaiast saati kuni põhikooli lõpuni. Hetkel on mul üks sõbranna kellega rohkem suhtlen. Varasemalt oli ka üks kunagine klassiõde põhikooli ajast temaga suheldes tunnen nüüd, et me oleme üksteisest lahku kasvanud, võõraks jäänud. Uues koolis gümnaasiumis, seal on klassikaaslased üsnagi toredad aga mingeid soojemaid suhteid kui lihtsalt small talk koolis vahete vahel pole ma suutnud pea kahe aasta jooksul aretada. Üks asi on muidugi see, et väljaspool kooli ma nendega ei koos kuskil ei käi. Mind kutsuti mõni aeg tagasi ühe klassiõe sünnipäevale aga kuna varasemalt oli selle sama klassiõega üks intsident, siis kahtlesin minekus, ning jäin koju. Kodus lihtsalt raamatut lugedes või telekat vaadates on mõnus niisama logeleda ainult kui pidevalt ei oleks tunnet, et midagi on mu elust puudu. Tahaksin oma eluga edasi minna midagi uut proovida, endale kallimat leida, sõpru aga tunnen, et see suhtlemine endavanustega on väga keeruline ja suhete edasi arendamine, et inimesed kellega kohtun ei jääks pärast esmast kohtumist lihtsalt kontaktiks facebooki sõbralisti, vaid et saaks ka edasi suhelda.

Re: Kuidas murda välja enda ümber ehitatud müüridest?

#11
Ilmselt on asja võti ikkagi pidev suhtlemisvõimaluste leidmine. Kiiret lahendust sellele suhtlemisprobleemile ilmselt pole, aga kui käid erinevates kohtades, üritustel, kuskil abiks, tööl jms, kus inimesi kohtab, siis aja jooksul kellegagi paratamatult tekib rohkem suhtlust. Ja tasapisi leiadki inimesi, kellega rohkem klapib ja kellega on hea suhelda. Tegelikult oli mulgi umbes sinu vanuses ehk siis pärast gümnaasiumi lõppu teise linna kolimisega seonduvalt üsna sarnane lugu, et vanad sõprussuhted hakkasid kaduma ja uute tekkimine võttis päris palju aega. Kursus oli ka pigem selline, kellega ma ei sobinud. Aga, siiski-siiski, ka nende hulgast leidsin lõpuks need paar inimest, kellega siiski oli hea suhelda. Ilmselt tuli välja mingites grupitöödes suhtlemise käigus või kõrvuti istudes. Väga mitmed sõbrad on leitud päris juhuslikult - enamikuga ei jõua ka kuskilt small talkist kaugemale, õigemini tekib väga kiirelt arusaam, et ega tahakski. Mõnel juhul tekib aga sellest small talkist kohe õige klapp ja saab end vabalt tunda. See on päris lahe. Kahtlustan, et ju sa pole piisavalt nende õigete inimeste otsa lihtsalt sattunud. Kas sa peale kooli ka midagi teed? Kui ei, siis kas oled mõelnud seda teha? Näiteks liituda mõne huviringiga, käia noortekeskuses vms?
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid eakaaslastega”