Mul pole ka sõpru enam 3aastat

Vahetasin kooli.Uues koolis klassi vend ûtles mulle terve klassi ees sittasti.Peale seda intsidenti ei ole julgend ma enam mitte kellegiga räãkida.Ma kardan minna huviringidesse sest kardan nendega kokku sattuda.Kardan et keegi on midagi minust halba räãkinud

Ma olen 14 mul pole sõpru.Ema suht ei hooligi minust,isal on 7 aastat juba uus pere ja ema keelab teda minuga suhtlemast ja enam ei tunne ka tema minu vastu huvi.Isa tuleb tânaval vastu aga pean minema mööda nagu ei tunnekski teda.Ta oli vâga hea isa

Ta arvab et ma ei mãleta teda aga mãletan . Emal on ka 2uut last. Ma ei ela ema juures sest ma ei taha selle bichiga elada.10aastat olen elanud ûhe sugulase juures.Ema räägib temaga igapâev telefoniga ta isegi ei küsi kuidas mul koolis lâheb..ta pole seda kunagi teinud kuna tema pesamunad on kõige tâhtsamad(5 ja 6aastased).teda lihtsalt ei kotti see(ta pole joodik ega halbade elukommetega)Ema juurest tulin ma ise vabatahtlikult âra sest ma vihkan ta uut meest(no nüüdseks juba 10aastat elanud temaha).Algul oli ema selle vastu aga paari kuuga rahunes ja peale seda tal sõna otseses mõttes pohhui kõigist minu tegemistest.Siin kus ma praegu elan...süüdistatakse mind igas asjas.Mina teen kõike kogu aeg halvasti...mina olen alati midagi paigast liikutanud.Mina olen see friik kes istub ûksinda kodus kuna ei julge kellegiga suhelda kuna kardan.....Ma olen hakkanud plãrtsuma kõigiga sest ma ei oska ennast kuidagi väljendada

.Mul on olnud vahel enesetappu môtteid aga ilmselgelt ma seda ei tee.
Mu elu on nii mõtetu ja tühi

Ainukesed kes pakuvad lohutust on mu 3kassi

Ma ei tea aga eks mu elu olegi siis selline ette nãhtud....elu lõppuni üksik....